1. Tasasuse kontrollimise meetodid
Värvipunkti meetod: katke tööpind 25 × 25 mm ruudukujulise auguplaadiga ja loendage kontaktpunktide arv. Laigud peaksid olema ühtlaselt jaotunud ja kahe punkti lugemite erinevus peaks olema väiksem kui 3.
Optilise lame häiremeetod: kinnitage optiline lame plaat ja jälgige häirete ääriseid. Arvutage viga narmaste kõveruse põhjal. Sobib suure täpsusega-väikeste tasaste pindade jaoks.
Näidiku meetod: reguleerige mõõdetud pind plaadiga samale kõrgusele ja mõõtke vea väärtuseks maksimaalse ja minimaalse näitude erinevus.
Kollimaatori/nivoo meetod: mõõtke ristlõike{0}}sirgedust ja hinnake tasasust põhjalikult.
2. Positsioneerimisaugu tolerantsi mõõtmine
Koordinaatide mõõtmismasin (CMM): kontrollige aukude siseläbimõõtu, võllide välisläbimõõtu, soonte laiust ja geomeetrilisi tolerantse (ümarus, koaksiaalsus jne).
3D-skanner: hankige kiiresti augu asukoha andmed ja võrrelge neid CAD-mudeliga, et luua kõrvalekaldekromatogramm.
3. Keskkonnastabiilsuse testimine
Temperatuuri reguleerimine: termilise deformatsiooni vältimiseks hoidke konstantset temperatuurikeskkonda (nt 20±2 kraadi).
Vibratsiooniisolatsioon: maavärina{0}}kindlad vundamendid vähendavad väliseid häireid.
4. Terviklik otsustusvõime
Kui kõik kolm katset vastavad projekteerimisstandarditele (nt tasasus 0,05 mm või väiksem, augu asukoha tolerants ± 0,01 mm, keskkonna kõikumine < ± 1 kraad), loetakse see kvalifitseerituks. Regulaarne kalibreerimine ja hooldus on täpsuse säilitamise võtmeks.
